Kui ma seda pilti sotsiaalmeedia voos märkasin, hakkasin korralikult naerma. Minu jaoks on siin aga mõningase mõttemõlgutamise järel päris mitu kihti – huumor ja samas ka päris tõsine taipamine ning kohati ka valus tõde…
Vahel ju täpselt nii ongi, et oled ümbritsetud inimestest, pidev jutuvadin käib, energiad liiguvad täistuuridel ja ometi tunned, et hmmm, ma ju tegelikult olen siin ja nagu ei ole ka. Olen vist unustanud oma lina koju 🙂
Me kipume unustama või tegelikult isegi alati ei taipa, et oleme energeetilised olevused, kellele on antud kaasa füüsiline keha. Meie isikliku mustriga ja väljanägemisega “lina”. Me ei saa seda justkui kuidagi koju unustada aga võime mõnikord unustada selle teadmise, et see ei ole meie ainus ja päris olemus. Me oleme energia, mis meile antud kehas elab ja end läbi selle väljendab ning füüsilist maailma tunnetab.
Võib-olla see ongi põhjus, miks vahel tunneme, et keegi justkui ei näe meid. Lina on jäänud koju.
Teinekord äärmustesse minnes jälle nähakse ainult lina – selle mustreid, värve, rolle aga mitte seda, kes selle lina all päriselt on. See, mis on silmale nähtamatu, on sageli just kõige elusam ja pärisem osa meist.
Kui vahel tunned, et su “lina” on korstus, plekiline või vahel hoopiski kadunuma läinud, siis sellest ei ole hullu midagi! Ausõna! Sinu energia, millega oled siia tulnud, et vaja pesu ega triikimist, aeg-ajalt küll timmimist, et ise endaga joonel olla.
Ja ma olen vahel märganud, et mu lina võib küll pesus olla aga sagedus toimib ikka ja alati laitmatult! Ja millises sageduses ma toimin määran ainult mina ise.
